Järgnevalt analüüsin Matt Webb'i poolt välja pakutud sotsiaalse tarkvara kriteeriume Google'i sotsiaalvõrgustiku Google+ näitel.
1. Identiteet. Google+ kasutamiseks on nõutav pärisnime kasutamine, seega on isiksused virtuaalses ja pärismaailmas samad. Plussiks on ilmselt netiketireeglite ja muude sotsiaalvõrgustikes levinud heade tavade suurem järgimine - enamasti ei julgeta pärisnime all sobimatuid postitusi teha. Miinusena võib välja tuua võimaliku tagakiusamise, mis võib tabada autoritaarsete või autoritaarsusele kalduvate valitsustega riikide elanikke Google+ kasutamisel. Samas ei ole pärisnime kasutamise kontroll minu arvates kuigi hästi teostatav (kuidas eristada väljamõeldud nime pärisnimest, erinevad keeled jne)
2. Kohalolek, vestlused. Google+ puhul ei saa rääkida "sees" või "väljas" olemisest, sest suhtlus toimub asünkroonselt - sõnumitele ei vastata kohe, kui need on saadetud, vaid siis, kui need ükskord adressaadini jõuavad. Tegelikult ei pea osadele sõnumitele, näiteks jagatud fotod, üldse vastama. Selles mõttes meenutab Google+ rohkem postkasti, kui vestlust.
Samas on võimalik ka videovestlusi pidada, kuid need ei ole privaatsed, vaid nendega võib liituda praktiliselt igaüks, kes konkreetse vestluse URL-i teab. Samuti on vestlused võimalik muuta teistele avalikult vaadatavaks. Võrdluseks, Skype-i vestlused on tugevalt krüpteeritud ning neid on kõrvalistel isikutel üsna võimatu pealt kuulata (vaadata).
3. Suhted, rühmad Google+ puhul on võimalik teisi kasutajaid jälgida (follow). Sõnumite saatmisel teistele kasutajatele on võimalik kasutajad nö ringidesse (circles) jagada, kusjuures kriteeriumid, mille alusel kasutajaid ringi jagada, ei ole piiratud - ringe võib olla praktiliselt piiramatu arv. Sõnumite saatmisel saab nende saajad määrata ringi täpsusega (sõnum saadetakse ringile, mitte üksikule kasutajale), samuti võivad sõnumid olla avalikud, st kõigile nähtavad. See annab võimaluse erinevatele kontaktigruppidele erinevaid sõnumeid saata, seeläbi leevendades näiteks Twitteris tavalist läbustamist, kus jälgitava kasutaja kõik sõnumid jõuavad ilma mingi filtrita jälgijani. Inimsuhete seisukohast on huvitavaks täienduseks ka see, et kasutaja, keda mingi teine kasutaja jälgib, ei tea, millise nimega ringi ta jälgija poolelt on paigutatud, vältides sellega võimalikke konfliktiolukordi. Kui aga jälgitav satub jälgija poolel kogemata valesse ringi, siis võivad arusaamatused olla kerged tulema...
4. Reputatsioon. Google+ puhul ei saa kasutajate reputatsiooni kuidagi mõjutada, küll aga saab üksikuid postitusi nö hinnata. Selleks on iga postituse juures "+1" nupp (sarnane Facebooki "Like" nupuga). Mingil määral näitab kasutajate populaarsust see, kui mitu inimest neid jälgib, kuid see ei anna mingisugust infot näiteks valdkondade kohta, milles antud kasutaja pädev on.
5. Jagamine. Tekstiline info (postitused, lingid jms), fotod, samuti videokõnede tegemise võimalus (pole päris kindel kas seda saab jagamiseks pidada). Selles suhtes üsna sarnane teiste tänapäevaste sotsiaalvõrgustikega (Facebook).
Kõik eespool mainitud sotsiaalse tarkvara kriteeriumid on Google+ poolt kaetud, mõni võibolla küll uudsemat lähenemist kasutades, kui tavaliselt kombeks (mõnede arvates mugavam kasutajaliides, kui konkurentidel).
9.23.2011
Ubuntu projekt kui võrgukogukond
Ubuntu projekt tegeleb ühe maailma populaarsema Linuxi disributsiooni - Ubuntu - hooldamise ja arendamisega. Selles osalevad tuhanded vabatahtlikud üle terve maailma.
Järgnevalt analüüsin 3. loengus mainitud kogukonna taastuleku faktorite paikapidavust Ubuntu projektis kui võrgukogukonnas.
1. Tehnoloogiline areng. Ubuntu projekti tekkimiseks olid vajalikud mitmesugused tehnoloogilised eeldused. Esiteks, piisav kommunikatsioonitehnoloogia areng, mis võimaldaks mistahes ülemaailmsetel kogukondadel tekkida ning omavahel suhelda - e-mail, IRC, VoIP lahendused, foorumid jne. Teiseks, GNU/Linuxi piisav küpsus tarkvaraplatvormina. Aastaks 2004, kui Ubuntu projekt alguse sai, oli GNU/Linux juba üsna levinud serverioperatsioonisüsteem, töölaua (desktopi) poole pealt oli mitu suuremat, üsna küpset distributsiooni - Slackware, Debian jne. Ubuntu põhinebki Debiani distributsioonil.
2. Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid. Erinevate projekti liikmete vaheline suhtlus toimub peamiselt tekstilisi suhtluskanaleid kasutades - ilmselt sellepärast, et selline suhtlus ei toimu reaalajas. Reaalaja suhtlus ei ole aga ülemaailmse kogukonna puhul enamasti eelistatav, peamiselt erinevates ajavööndites elavate osaliste tõttu (vt ka punkti Ajatu aeg). Kogukonnasisese suhtluse peamiseks eesmärgiks on tarkvaraarendus ning kõikvõimalikud isiklikud detailid jäävad tavaliselt tagaplaanile.
3. Ajatu aeg. Nagu eespool mainitud, on eelistatud suhtluskanaliteks enamasti sellised, mille puhul suhtlus toimub viitega, mitte reaalajas. Kuid tihti ei ole selline kaugsuhtlus piisav ning seetõttu toimuvad kaks korda aastas Ubuntu arendajate konverentsid, kus saadakse reaalselt kokku ning arutatakse järgmise Ubuntu versiooni üksikasju.
4. Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus. Tarkvaraga seotud kogukondade puhul võib suhtlemisvajaduse asemel ilmselt rääkida pigem eneseteostusvajadusest, soovist olla ühise, suurema eesmärgi saavutamisel kasulik ning midagi ise valmis teha.
5. Hariduslikud püüdlused. Tarkvara arendamine/hooldamine Ubuntu projekti (või mõne muu vaba tarkvara projekti) raames on suurepärane võimalus tutvuda Linuxi hingeeluga ning võimaldab rakendada/arendada programmeerimisoskust.
6. Vaba aja sisustamine. Enamasti on vaba tarkvara arendamine ning vaba tarkvaraga seotud kogukondades osalemine osalejatele hobiks - sellega tegeletakse, sest see pakub huvi. Samas võib see olla ka visiitkaardiks töö otsimisel tarkvaraarenduse valdkonnas.
7. Vajadus "millegi tõelise järele." Mulle tundub, et tarkvaraga seotud projektid ei ole inimsuhtluses nö pidepunkti leidmiseks just parim koht - selleks sobiksid paremini erinevad sotsiaalsed võrgustikud. Tarkvaraga seotud kogukondades on esikohal enamasti tarkvara, mida arendatakse, mitte arendajatevahelised inimsuhted.
8. Altruism. Altruism on vaba tarkvara projektidega enamasti tihedalt seotud ning Ubuntu projekt ei ole selles osas mingi erand - vanad olijad on väga abivalmid ning aitavad uued tulijad üsna kiirelt järje peale. Siinkohal on abiks mitmed foorumid, meililistid, IRC.
Viited:
http://en.wikipedia.org/wiki/Ubuntu_(operating_system)
http://www.ubuntu.com/project/about-ubuntu
Järgnevalt analüüsin 3. loengus mainitud kogukonna taastuleku faktorite paikapidavust Ubuntu projektis kui võrgukogukonnas.
1. Tehnoloogiline areng. Ubuntu projekti tekkimiseks olid vajalikud mitmesugused tehnoloogilised eeldused. Esiteks, piisav kommunikatsioonitehnoloogia areng, mis võimaldaks mistahes ülemaailmsetel kogukondadel tekkida ning omavahel suhelda - e-mail, IRC, VoIP lahendused, foorumid jne. Teiseks, GNU/Linuxi piisav küpsus tarkvaraplatvormina. Aastaks 2004, kui Ubuntu projekt alguse sai, oli GNU/Linux juba üsna levinud serverioperatsioonisüsteem, töölaua (desktopi) poole pealt oli mitu suuremat, üsna küpset distributsiooni - Slackware, Debian jne. Ubuntu põhinebki Debiani distributsioonil.
2. Võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid. Erinevate projekti liikmete vaheline suhtlus toimub peamiselt tekstilisi suhtluskanaleid kasutades - ilmselt sellepärast, et selline suhtlus ei toimu reaalajas. Reaalaja suhtlus ei ole aga ülemaailmse kogukonna puhul enamasti eelistatav, peamiselt erinevates ajavööndites elavate osaliste tõttu (vt ka punkti Ajatu aeg). Kogukonnasisese suhtluse peamiseks eesmärgiks on tarkvaraarendus ning kõikvõimalikud isiklikud detailid jäävad tavaliselt tagaplaanile.
3. Ajatu aeg. Nagu eespool mainitud, on eelistatud suhtluskanaliteks enamasti sellised, mille puhul suhtlus toimub viitega, mitte reaalajas. Kuid tihti ei ole selline kaugsuhtlus piisav ning seetõttu toimuvad kaks korda aastas Ubuntu arendajate konverentsid, kus saadakse reaalselt kokku ning arutatakse järgmise Ubuntu versiooni üksikasju.
4. Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus. Tarkvaraga seotud kogukondade puhul võib suhtlemisvajaduse asemel ilmselt rääkida pigem eneseteostusvajadusest, soovist olla ühise, suurema eesmärgi saavutamisel kasulik ning midagi ise valmis teha.
5. Hariduslikud püüdlused. Tarkvara arendamine/hooldamine Ubuntu projekti (või mõne muu vaba tarkvara projekti) raames on suurepärane võimalus tutvuda Linuxi hingeeluga ning võimaldab rakendada/arendada programmeerimisoskust.
6. Vaba aja sisustamine. Enamasti on vaba tarkvara arendamine ning vaba tarkvaraga seotud kogukondades osalemine osalejatele hobiks - sellega tegeletakse, sest see pakub huvi. Samas võib see olla ka visiitkaardiks töö otsimisel tarkvaraarenduse valdkonnas.
7. Vajadus "millegi tõelise järele." Mulle tundub, et tarkvaraga seotud projektid ei ole inimsuhtluses nö pidepunkti leidmiseks just parim koht - selleks sobiksid paremini erinevad sotsiaalsed võrgustikud. Tarkvaraga seotud kogukondades on esikohal enamasti tarkvara, mida arendatakse, mitte arendajatevahelised inimsuhted.
8. Altruism. Altruism on vaba tarkvara projektidega enamasti tihedalt seotud ning Ubuntu projekt ei ole selles osas mingi erand - vanad olijad on väga abivalmid ning aitavad uued tulijad üsna kiirelt järje peale. Siinkohal on abiks mitmed foorumid, meililistid, IRC.
Viited:
http://en.wikipedia.org/wiki/Ubuntu_(operating_system)
http://www.ubuntu.com/project/about-ubuntu
Subscribe to:
Posts (Atom)