Mõtteid Hacker-HOWTO kohta

Järgnevalt esitan omapoolse hinnangu Eric S. Raymondi kirjutisele "How to become a hacker."

Alustaks sellest, et ma ei ole nõus kirjutise pealkirjaga, mille kohaselt on võimalik häkkeriks saada, kui mingit juhendit punkthaaval jälgida. Isiklikult kaldun arvama, et häkkeriks saamine toimub iseenesest - sobivate isikuomaduste ning huvide olemasolu korral juhib internet potentsiaalse häkkeri just nende kogukondade juurde, mis tema huvialadega kõige enam kattuvad. Häkkeriks olemist ei saa õpetada ega õppida. Mis aga etiketti ja käitumisnormidesse puutub, siis need on kogukondade poolt juba paika loksutatud ning uutele tulijatele saavad need praktikaga selgeks.

Raymondi poolt välja toodud punktidega jääb mul üle vaid nõustuda, eriti vaba tarkvara ja Linuxi/Unixi koha pealt (kuigi ka siin võib väita, et küll üks õige häkker ikka lõpuks Linuxini jõuab - olenemata igasugustest how-to'dest). 

Eriti mõtlikuks tegi mind järgmine lausekatkend: "nobody who can think should ever be forced into a situation that bores them." Olen öelduga täielikult nõus. Mõtlikuks muutusin seetõttu, et tuletasin meelde oma senist ülikooliaega ning pean tõdema, et igavat on selles olnud üksjagu palju - sellest on aga väga kahju. Haridussüsteemi puudujääkidest võiks ilmselt üsna pikalt kirjutada, äkki mõni teine kord...

Kokkuvõttes oli väga asjalik lugemine. Soovitaksin silmaringi laiendamiseks lugeda ka mitte IT-inimestele.

Lingid:

1. Raymond, E. S. How To Become A Hacker. http://www.catb.org/~esr/faqs/hacker-howto.html

Vabad litsentsid: Creative Commons

Creative Commons litsentsid on autoriõigusega seotud litsentsid, mis määratlevad autoriõigusega kaitstud tööde kasutamise ja modifitseerimise tingimused. Erinevatel litsentsidel on erinevad tingimused, kuid kõigi Creative Commons litsentside peamiseks eesmärgiks on laiendada loometeoste legaalset kättesaadavust. Järgnevalt vaatlen lähemalt Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike litsentsi. 

Litsents lubab loometeost jagada ja muuta, piiranguteks on teose originaalautorile viitamise nõue, keeld kasutada teost kommertseesmärkidel ning nõue, et teose baasil loodud uus teos oleks levitatav sama või sarnase litsentsi alusel.

Seda konkreetset litsentsi olen täheldanud näiteks mitmete podcastide juures (nt http://twit.tv/), samuti fotojagamissaitidel (nt Flickr). Flickr'is on esindatud ka paljud teised Creative Commons litsentsid. Kindlasti aitab Creative Commons litsentside kasutamine töödel laiemalt levida ning seeläbi ka autori tuntust kasvatada, kuigi rahaliselt ilmselt erilist kasu ei too. Tuntuse kasv mõjub aga pangaarvele pikas perspektiivis kindlasti hästi.

Lingid:

1. Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike. http://creativecommons.org/licenses/by-nc-sa/3.0/

Autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseis

Patendid. Kõige vihasemad vastasseisud patendinduse maailmas käivad praegusel hetkel mobiilseadmetega seoses. Peamiseks võtmesõnaks on siinkohal võrdlemisi vaba Android, mille kommertsedust üritavad kõik suurfirmad oma osa saada - alustades Applest ja lõpetades Microsoftiga. Mõningatel andmetel kogub Microsoft litsentsitasusid enam kui 50% Androidi jooksutavatelt seadmetelt [1]. Huvitav on see, et tihtilugu on väiksemad firmad nõus suurematelt patente litsenseerima sel põhjusel, et kohtulahing selgitamaks, kas kõnealuseid patente tõepoolest rikutakse, osutuks kulukamaks, kui patentide litsenseerimine. Meenutab kahtlaselt palju bluffi pokkerimängus - selle erinevusega, et kaarte ei näidata ka mängu lõppedes.
Autoriõiguse "kaitsmine." Raha eest saab teatavasti kõike - USA-s ka seadusi. Muudmoodi lihtsalt ei ole võimalik selgitada näiteks selliste seaduste vastuvõtmist. Ilmselt on interneti ja sellega kaasneva kõikvõimaliku informatsiooni vaba leviku laiem kättesaadavus traditsiooniliste ärimudelitega harjunud suurkorporatsioonid ikka korralikult ära hirmutanud. Palju on olnud juttu filmi- ja muusikapiraatide vastu algatatud kohtuprotsessidest, mis on lõppenud miljonitesse dollaritesse ulatuvate kahjunõuetega nn piraatide vastu. Selle asemel, et oma praegused ärimudelid kriitilise pilguga üle vaadata, üritatakse meeleheitlikult muutustele vastu seista - minu arvates tulutult. Internet annab raha teenimiseks täiendavaid ning sageli tulusamaid võimalusi, kui olid varasematel aegadel. Kuid hirm on suur motivaator ning ilmselt veel mõnda aega kummitavad meid sellised katsed internetikasutajate vabadusi piirata. "If you can't innovate ... litigate"


Lingid:
1.http://arstechnica.com/microsoft/news/2011/10/microsoft-collects-license-fees-on-50-of-android-devices-tells-google-to-wake-up.ars

Seiklused Linuxi maailmas ja tehtud järeldused

Linuxiga tegin lähemalt tutvust 2010 aasta keskel, kui installeerisin Windows 7 kõrvale Ubuntu 10.04 ning hakkasin seda peamise operatsioonisüsteemina kasutama. Vabavaraliste operatsioonisüsteemidega olin tutvust teinud juba varem – niisama proovimiseks-näppimiseks olin virtualiseeritud kujul installeerinud ka Ubuntu varasemaid versioone. Kuid miks just Ubuntu? Ubuntu on juba paar aastat olnud kõige populaarsem Linuxi distributsioon. Selleks on mitu head põhjust:

1. Kasutajasõbralikkus.Ubuntu puhul on kasutajasõbralikkus olnud algusest peale üheks kõige olulisemaks eesmärgiks – ning see on uute kasutajate hankimisele väga tublisti kaasa aidanud. Ka minu otsust Ubuntu Windowsi kõrvale installeerida mõjutas Ubuntu 10.04 palju kiidetud suur kasutajasõbralikkus – kõiki olulisemaid toiminguid oli võimalik teha ilma käsurida kasutamata.
   Paljud arvavad, et Ubuntu on viimastes versioonides kasutajasõbralikkusega veidi üle pingutanud – Ubuntu 11.04-ga esmakordselt ilmavalgust näinud Unity shell on paljude meelest üle lihtsustatud ning seetõttu edasijõdnutele raskelt kasutatav. Minul ei olnud Unity kasutamise vastu mitte midagi. Õnneks annab Linuxi distbutsioonide arhitektuurist tulenev modulaarsus võimaluse väga väikese vaevaga asendada mistahes komponendid endale meelepärastega. Sisuliselt ühe käsuga on võimalik muuta server desktopiks ja ka vastupidi. Minu arvates on see Linuxi üks suurimaid tugevusi.

2. Tasuta installeerimisCD-d. Aastaid oli võimalik Ubuntu kodulehe kaudu endale tellida tasuta installeerimisCD-sid (enam kahjuks mitte). Kuuldavasti oli see Ubuntu suure populaarsuse üks peamisi põhjuseid Aafrikas (lisaks nimele ilmselt..).

Ubuntul on ka puudusi, kuid need ei puuduta enamasti algajaid Linuxikasutajaid.

1. 6 kuu pikkune arendustsükkel. Seda võib võtta nii tugevuse kui ka nõrkusena. Ühelt poolt on areng väga kiire ning operatsioonisüsteem muutub iga arendustsükliga aina paremaks – kasutajasõbralikumaks, turvalisemaks jne. Samas tähendab fikseeritud ja (tarkvara arenduse seisukohalt) suhteliselt lühike arendustsükkel, et tihtilugu jäävad uued operatsioonisüsteemi osad piisavalt testimata ning põhjustavad kasutajatele palju peavalu.
2. Liialt üldotstarbeline ning algajatele suunatud. Lisasin selle puuduste hulka, sest pean ennast Linuxi maailmas mitte enam päris algajaks ning kohati tunnen, et iga uue Ubuntu versiooni konfigureerimine mulle meelepäraseks võtab järjest enam aega (upgrade-i ühelt versioonilt teisele olen paar korda proovinud, asjad kippusid katki minema – selles süüdistan liiga lühikest Ubuntu arendustsüklit). Samas tahaks ju kasutada uusimat tarkvara, mis on vanemate Ubuntu versioonidega tihti problemaatiline. Alati on ju võimalus tarkvara lähtekoodist ise kompileerida, kuid sel juhul kaob ära veel üks Linuxi suur eelis võrreldes Windowsi-maailmaga– mugav automaatne tarkvara ja selle uuenduste haldamine repositooriumide kaudu.

Eelpool mainitud puudused koos tõsiasjaga, et iga järgnev Ubuntu versioon nõuab eelmisest märgatavalt rohkem ressursse ning on seetõttu ka aeglasem, pani mind juba mõni aeg tagasi tõsiselt kaaluma distributsiooni vahetamist. Kuid harjumuse jõud on tugev ning ilmselt kasutaksin praegugi veel Ubuntut, kui poleks olnud kahetsusväärset juhtumit seoses Nvidia videokaardidraiveri järjekordse uue versiooni ja Linuxi kerneliga, mis viis selleni, et Ubuntu keeldus üles buutimast.

Pärast mõningast kaalumist (ja google'i otsinguid) otsustasin Ubuntu asemel installeerida Arch Linuxi. Arch Linux'il puudub tavapärane arendustsükkel, samuti puuduvad regulaarsed uued versioonid. Tegemist on rolling release distributsiooniga, st uusi tarkvarapakette testitakse ja väljastatakse kasutajatele pidevalt  (mitte ainult uue versiooni raames nagu näiteks Ubuntu puhul). Seega on süsteemi konfigureerimist (sh installeerimist) vaja ideaaljuhul teha ainult üks kord – edasi tuleb ainult üksikuid tarkvarapakette uuendada. Arch Linuxi installeerimisel valib kasutaja ise, milliseid tarkvarapakette installeerida soovib – baasinstall ei sisalda isegi graafilist kasutajaliidest, selle võib omal valikul hiljem ise lisada. Installeeritud baassüsteemi konfigureerimine mulle sobivaks võttis omajagu aega ja oli kohati üsna keeruline, aga tulemusega olen väga rahul – süsteem teeb täpselt seda, mida ma tahan ja täpselt nii, nagu ma tahan – puuduvad kõik minu jaoks kasutud lisad, mis kuskil taustal tiksuvad ning ressursse tarbivad. Selle tõttu on süsteem tunduvalt kiirem ning nõuab märgatavalt vähem ressursse, kui viimane Ubuntu install. Samas on installeeritud kõigi minu poolt valitud tarkvarapakettide viimased versioonid (süsteemi kõigi tarkvarapakettide uuendamiseks piisab ühest terminalikäsust).

Selline süsteemi väikestest tükkidest ise kokku panemine ja endale meelepäraseks seadistamine on mulle Linuxi sisemise struktuuri ja tööpõhimõtete kohta ilmselt palju rohkem õpetanud, kui 2 aastat Ubuntut kasutades.

Siinkohal see lugu lõpeb – mis tulevik toob, ei tea, kuid praeguse seisuga olen aktiivne Linuxi ja sellega kaasneva vaba tarkvara kasutaja. Paraku ei saa ma Windowsi kasutamisest veel täielikult loobuda - osa spetsiaaltarkvara, mille kasutamine on hädavajalik, jookseb kahjuks ainult Windowsi platvormil. Viimase aja trendid virtualiseerimise suunas annavad aga lootust, et ka see on muutumas.

Lingid:

1. DistroWatch: Top Ten Distributions. http://distrowatch.com/dwres.php?resource=major

2. Ubuntu. http://www.ubuntu.com/

3. Arch Linux. http://www.archlinux.org/