Seiklused Linuxi maailmas ja tehtud järeldused

Linuxiga tegin lähemalt tutvust 2010 aasta keskel, kui installeerisin Windows 7 kõrvale Ubuntu 10.04 ning hakkasin seda peamise operatsioonisüsteemina kasutama. Vabavaraliste operatsioonisüsteemidega olin tutvust teinud juba varem – niisama proovimiseks-näppimiseks olin virtualiseeritud kujul installeerinud ka Ubuntu varasemaid versioone. Kuid miks just Ubuntu? Ubuntu on juba paar aastat olnud kõige populaarsem Linuxi distributsioon. Selleks on mitu head põhjust:

1. Kasutajasõbralikkus.Ubuntu puhul on kasutajasõbralikkus olnud algusest peale üheks kõige olulisemaks eesmärgiks – ning see on uute kasutajate hankimisele väga tublisti kaasa aidanud. Ka minu otsust Ubuntu Windowsi kõrvale installeerida mõjutas Ubuntu 10.04 palju kiidetud suur kasutajasõbralikkus – kõiki olulisemaid toiminguid oli võimalik teha ilma käsurida kasutamata.
   Paljud arvavad, et Ubuntu on viimastes versioonides kasutajasõbralikkusega veidi üle pingutanud – Ubuntu 11.04-ga esmakordselt ilmavalgust näinud Unity shell on paljude meelest üle lihtsustatud ning seetõttu edasijõdnutele raskelt kasutatav. Minul ei olnud Unity kasutamise vastu mitte midagi. Õnneks annab Linuxi distbutsioonide arhitektuurist tulenev modulaarsus võimaluse väga väikese vaevaga asendada mistahes komponendid endale meelepärastega. Sisuliselt ühe käsuga on võimalik muuta server desktopiks ja ka vastupidi. Minu arvates on see Linuxi üks suurimaid tugevusi.

2. Tasuta installeerimisCD-d. Aastaid oli võimalik Ubuntu kodulehe kaudu endale tellida tasuta installeerimisCD-sid (enam kahjuks mitte). Kuuldavasti oli see Ubuntu suure populaarsuse üks peamisi põhjuseid Aafrikas (lisaks nimele ilmselt..).

Ubuntul on ka puudusi, kuid need ei puuduta enamasti algajaid Linuxikasutajaid.

1. 6 kuu pikkune arendustsükkel. Seda võib võtta nii tugevuse kui ka nõrkusena. Ühelt poolt on areng väga kiire ning operatsioonisüsteem muutub iga arendustsükliga aina paremaks – kasutajasõbralikumaks, turvalisemaks jne. Samas tähendab fikseeritud ja (tarkvara arenduse seisukohalt) suhteliselt lühike arendustsükkel, et tihtilugu jäävad uued operatsioonisüsteemi osad piisavalt testimata ning põhjustavad kasutajatele palju peavalu.
2. Liialt üldotstarbeline ning algajatele suunatud. Lisasin selle puuduste hulka, sest pean ennast Linuxi maailmas mitte enam päris algajaks ning kohati tunnen, et iga uue Ubuntu versiooni konfigureerimine mulle meelepäraseks võtab järjest enam aega (upgrade-i ühelt versioonilt teisele olen paar korda proovinud, asjad kippusid katki minema – selles süüdistan liiga lühikest Ubuntu arendustsüklit). Samas tahaks ju kasutada uusimat tarkvara, mis on vanemate Ubuntu versioonidega tihti problemaatiline. Alati on ju võimalus tarkvara lähtekoodist ise kompileerida, kuid sel juhul kaob ära veel üks Linuxi suur eelis võrreldes Windowsi-maailmaga– mugav automaatne tarkvara ja selle uuenduste haldamine repositooriumide kaudu.

Eelpool mainitud puudused koos tõsiasjaga, et iga järgnev Ubuntu versioon nõuab eelmisest märgatavalt rohkem ressursse ning on seetõttu ka aeglasem, pani mind juba mõni aeg tagasi tõsiselt kaaluma distributsiooni vahetamist. Kuid harjumuse jõud on tugev ning ilmselt kasutaksin praegugi veel Ubuntut, kui poleks olnud kahetsusväärset juhtumit seoses Nvidia videokaardidraiveri järjekordse uue versiooni ja Linuxi kerneliga, mis viis selleni, et Ubuntu keeldus üles buutimast.

Pärast mõningast kaalumist (ja google'i otsinguid) otsustasin Ubuntu asemel installeerida Arch Linuxi. Arch Linux'il puudub tavapärane arendustsükkel, samuti puuduvad regulaarsed uued versioonid. Tegemist on rolling release distributsiooniga, st uusi tarkvarapakette testitakse ja väljastatakse kasutajatele pidevalt  (mitte ainult uue versiooni raames nagu näiteks Ubuntu puhul). Seega on süsteemi konfigureerimist (sh installeerimist) vaja ideaaljuhul teha ainult üks kord – edasi tuleb ainult üksikuid tarkvarapakette uuendada. Arch Linuxi installeerimisel valib kasutaja ise, milliseid tarkvarapakette installeerida soovib – baasinstall ei sisalda isegi graafilist kasutajaliidest, selle võib omal valikul hiljem ise lisada. Installeeritud baassüsteemi konfigureerimine mulle sobivaks võttis omajagu aega ja oli kohati üsna keeruline, aga tulemusega olen väga rahul – süsteem teeb täpselt seda, mida ma tahan ja täpselt nii, nagu ma tahan – puuduvad kõik minu jaoks kasutud lisad, mis kuskil taustal tiksuvad ning ressursse tarbivad. Selle tõttu on süsteem tunduvalt kiirem ning nõuab märgatavalt vähem ressursse, kui viimane Ubuntu install. Samas on installeeritud kõigi minu poolt valitud tarkvarapakettide viimased versioonid (süsteemi kõigi tarkvarapakettide uuendamiseks piisab ühest terminalikäsust).

Selline süsteemi väikestest tükkidest ise kokku panemine ja endale meelepäraseks seadistamine on mulle Linuxi sisemise struktuuri ja tööpõhimõtete kohta ilmselt palju rohkem õpetanud, kui 2 aastat Ubuntut kasutades.

Siinkohal see lugu lõpeb – mis tulevik toob, ei tea, kuid praeguse seisuga olen aktiivne Linuxi ja sellega kaasneva vaba tarkvara kasutaja. Paraku ei saa ma Windowsi kasutamisest veel täielikult loobuda - osa spetsiaaltarkvara, mille kasutamine on hädavajalik, jookseb kahjuks ainult Windowsi platvormil. Viimase aja trendid virtualiseerimise suunas annavad aga lootust, et ka see on muutumas.

Lingid:

1. DistroWatch: Top Ten Distributions. http://distrowatch.com/dwres.php?resource=major

2. Ubuntu. http://www.ubuntu.com/

3. Arch Linux. http://www.archlinux.org/